Üheskoos malet mängiva moslemi ja juudi kujutist kutsutakse sageli Al-´Andalus’i usuvabaduse ja sallivuse sümboliks. Al-´Andalus’iks kutsuti Hispaania ja Portugali alasid ajal, kui neid valitsesid moslemid. Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast pärit moslemid vallutasid seitsmenda sajandi alguses Pürenee poolsaare (Ibeeria) ja osa Lõuna-Prantsusmaast. Varsti aga hakkasid kristlikud kuningad Ibeeria maid tagasi vallutama. 1492. aastal langes viimane kindlus, Granada, katoliku kuningate kätte.
Al-´Andalus’es elasid moslemid, juudid ja kristlased suhteliselt rahulikult koos. Nad ei olnud siiski võrdsed: islami seaduste järgi olid juudid dhimmid ja pidid üles näitama austust moslemite kui ülemuste vastu ning maksma usumaksu, jizya. Sellegipoolest võisid nad vabalt oma religiooni praktiseerida ja mõned võisid omandada olulised ametikohad kaubanduses, teaduses ja isegi halduses. Igapäevaelus oli suhtlus sagedane. Siiski oli ka aegu, mil mittemoslemeid kiusati taga. Üldiselt iseloomustasid Al-´Andalus’i intensiivsed majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised vastasmõjud, ja sel ajal oli seal üks maailma säravamaid kultuure.
Suuremas osas kristlikus Euroopas ei sallitud teiste uskumustega inimesi, eriti moslemeid. Küll aga olid naabermaal katoliiklikus Hispaanias moslemid ja juudid väga sarnase staatusega mittemoslemitega Al-´Andaluses. Pärast Granada langemist aeti esmalt välja juudid ja hiljem sunniti ka moslemid katoliiklusse pöörduma või lahkuma. Paljud põgenesid Põhja-Aafrikasse või Ottomani impeeriumi. Mõned juudi kaupmehed leidsid uue elu ka Euroopa sadamalinnades.
Pilt pärineb araabiakeelsest lauamängude raamatust, mis avaldati katoliku Kastiilias (Põhja-Hispaania) kuningas Alphonso X palvel.