Õiguste deklaratsioon: Burke ja sallivus

Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni ning Prantsuse revolutsiooni toetasid või kritiseerisid paljud inimesed väljaspool Prantsusmaad. Üks kuulsamaid revolutsiooni vastaseid oli Iiri-Inglise filosoof ja poliitik Edmund Burke. Ta kirjutas põhjaliku käsitluse pealkirjaga ̎Reflektsioone revolutsioonist Prantsusmaal ̎ ning avaldas selle 1790. aastal vahetult pärast revolutsiooni puhkemist. Selles kritiseeris ta nii deklaratsiooni kui ka Prantsuse revolutsiooni tagajärgi. Ta süüdistas revolutsionääre radikaalsuses, kes ei tundnud mõõdukust. Samuti väitis ta, et nende lõppeesmärk oli ristiusu kaotamine, ning oli kindlalt vastu kirikuhoonete ja muu kinnisvara konfiskeerimisele. Lõpuks heitis ta revolutsionääridele ette väärat sallivuse kontseptsiooni, mis ei austa seda, mida sallitakse. Burke kirjutas: ̎Kuuleme, kuidas need uued õpetajad pidevalt kiitlevad nende sallivuse vaimu üle. Kõigi arvamuste talumisel pole palju väärtust, kui te ei mõtle neist ühestki kõrgelt. Võrdne eitamine ei ole erapooletu lahkus.̎
Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon (1789) on Prantsuse rahvuskogu koostatud lühidokument. Rahvuskogu oli Prantsusmaa kodanikke esindav koosolek. See moodustati 1789. aastal uue institutsioonina lahenduseks suurele põhiseaduslikule kriisile Prantsusmaal. Tõsiste finants- ja majandusprobleemide tõttu oli Prantsuse kuningas kokku kutsunud traditsioonilise rahvaesinduse, mida nimetatakse Generaalstaatideks. Pealinnas kohtusid aadli, kiriku ja ̎kolmanda seisuse ̎ esindajad - enamus elanikkonnast - kolme eraldi rühmana. Kolmas seisus keeldus eraldi kohtumast. See viis rahvuskogu asutamiseni. Deklaratsioonis loetletud õigused on lahkulöömine Prantsusmaa poliitilisest ja õigussüsteemist. Esmakordselt ei olnud inimeste õigused seotud teatud sotsiaalsete rühmadega. Kõigil kodanikest meestel olid nüüd need õigused. Deklaratsioonis kinnitatakse õigusi erinevates valdkondades, sealhulgas religioonis. Deklaratsioon kaitses mitmesuguseid usulisi arvamusi, võimaldades võrdseid õigusi ka mittekatoliiklastele, nagu juudid ja protestandid.