Kindertranspordi üle arutlemine parlamentaarses debatis teemal „Pagulased ja terrorismivastane võitlus”
Sir Gerald Kaufman:
1939. aasta suvel võtsid mu vanemad meie koju kaasa noore juudi tüdruku Johanna, kes oli saabunud Leedsi Kindertranspordiga. Tema õde ja teised olid saabunud sama Kindertranspordiga ning Neville Chamberlain hõlbustas nende noorte laste saabumist rohkem, kui see valitsus praegu selliseid asju hõlbustab. On kurb, et see valitsus teeb vähem, kui Neville Chamberlain. Auväärne härra ütleb, et ta võtab vastu 20 000 põgenikku viie aasta jooksul. Sakslased võtsid ühel päeval 10 000. Milline võrdlus see on? Ma tunnistan finantsprobleemide ja assimilatsiooniprobleemide olemasolu, kuid kui me seda praegu ei tee, siis elame nii, et seda kogu ülejäänud elu kahetseda. Sõnum minu valijatelt, hiigelsuures postikotis ja igal üritusel, kus ma nädalalõpul oma valimisringkonnas osalesin, on: „Laske nad sisse!” Me tervitame neid. Me teeme seda, mida sakslased tegid. Hakkame pihta!”
Peaminister:
ma usun, et 20 000 Süüria pagulast—kellest paljud on lapsed - võtame me otse Süüria põgenikelaagritest, on Kindertranspordi kaasaegne ekvivalent, ja see riik peaks selle üle uhke olema.
See sõnavahetus on pärit arutelust „Pagulased ja terrorismivastane võitlus” Ühendkuningriigi parlamendi alamkojas 2015. aasta septembris. Arutelu ajal võrdleb parlamendi leiboristlik liige Gerald Kaufman 1930. aastate „Kindertransporti” ja viisi, kuidas Suurbritannia peaks reageerima Süüria põgenikekriisile. „Kindertransport” oli 1938. ja 1939. aastal päästeoperatsioon, millega juudi lapsed toodi Kesk-Euroopast, et päästa nad natside ohust. Kaufman kirjeldab seda kui protsessi, mida Briti peaminister Neville Chamberlain „hõlbustas”.
Kaufmani vanemad olid Poola juudid, kes emigreerusid Suurbritanniasse enne Esimest maailmasõda. Kindertransporti ajal hoolitsesid nad noore juudi tüdruku eest. Ta väidab, et „Kindertransport” annab näite, kuidas Suurbritannia peaks põgenikke kohtlema. Ta kritiseerib brittide vastust Süüria põgenikekriisile ja näib väitvat, et see ei vasta „Kindertranspordi” näitele. Ta mainib, et Briti valitsus oli valmis pakkuma asüüli 20 000 Süüria pagulasele viie aasta jooksul. Ta viitab, et sellest ei piisa ja väidab, et Saksa vastus Süüria põgenikekriisile on olnud parem.
Peaminister näeb „Kindertransporti” ka rahvusliku uhkuse teemana. Kuid erinevalt Kaufmanist usub ta, et 20 000 Süüria pagulase vastuvõtmine väärib võrdlemist „Kindertransportiga”.