Euroopa inimõiguste konventsioon: religiooni määratlemine

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 9 ei määratle sõna „religioon”. Mõiste paindlikkus, nagu on näidatud Euroopa inimõiguste konventsiooni juhendis artikli 9 kohta, on „üsna loogiline”. Ühelt poolt peaks artikli 9 mõiste ̎ religioon ̎ määratlus viitama kõikide religioossete konfessioonide kogumile kogu maailmas. Teisest küljest peaks see olema kohaldatav ka erijuhtude korral. Teisisõnu on see termin paindlik, kuna see peab kaitsma nii „religioosseid kui ka mittereligioosseid arvamusi ja veendumusi”. Kõik isiklikud või kollektiivsed veendumused ei kuulu siiski artikli 9 ̎religiooni ̎ kategooriasse. Selleks, et kaitsta seda kui õigust ̎mõtte-, südametunnistus- ja usuvabadusele”, peab see ̎saavutama teatava teadlikkuse, tõsiduse, ühtekuuluvuse ja tähtsuse taseme ̎. Veelgi enam, kohus tegi ka selgeks, et „mõtte-, südametunnistus- ja usuvabadus on ateistide, agnostikute, skeptikute ja osavõtmatute jaoks väärtuslik vara”.
Euroopa inimõiguste konventsioon (ECHR) on konventsioon, mis kaitseb inimõigusi ja poliitilisi vabadusi Euroopas. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ainsad konkurendid on ÜRO inimõigusi käsitlevad dokumendid ja kaks inimõiguste pakti (1966). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon allkirjastati 4. novembril 1950. aastal ja see jõustus 3. septembril 1953. aastal. Selle koostas Euroopa Nõukogu, rahvusvaheline organisatsioon, mis loodi 1949. aasta mais. Euroopa Nõukogu, mis koosneb kahest suuremast organist, nõuandvast assambleest ja ministrite komiteest, avati peamiselt Lääne-Euroopa riikidele. Euroopa Nõukogu üks esimesi ülesandeid oli pakkuda välja programm inimõiguste kaitsmiseks. Sarnaselt Inglise õiguste deklaratsioonile, USA õiguste deklaratsioonile, Prantsuse inimõiguste deklaratsioonile ja Saksa põhiseaduse esimesele osale on Euroopa inimõiguste konventsioon koostatud üldisi mõisteid kasutades. Sel ajal esitas uue rahvusvahelise korra tekkimine väljakutse II maailmasõja ja holokausti järel. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni eesmärk oli koos Euroopa Nõukoguga näidata Lääne-Euroopat kui kehtiva ja stabiilse rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooniga piirkonda.