Euroopa moslemite konverentsi Topkapi deklaratsioon, Istanbul, juuli 2006

„Islami kohalolek Euroopas ei ole uus nähtus, vaid ajalooline ja kultuuriliselt rikas nähtus. Selle koostoime Euroopa ühiskonnaga põhjustas teadmiste õitsengu. Suur hulk moslemeid on Balkanil, Ida- ja Kesk-Euroopas [ja Lääne-Euroopas] järjepidevalt elanud sadu aastaid. Moslemitel on olnud oluline roll teadmiste ülekandmisel ja toomisel Euroopast ja Euroopasse. Seejärel on nad aidanud taastada sõjast räsitud kontinendi majandust 1950. aastatel, saabudes sisserändajatena, kes otsivad tööd ja asuvad Euroopat oma koduks muutma. Peaaegu igas eluvaldkonnas on moslemid seega olnud Euroopa lahutamatu osa. Euroopa on saanud tänapäeval moslemite koduks.”

11. septembri rünnakud USA-le 2001. aastal tähistasid rahvusvahelise „Sõja terrorismi vastu” algust, mille tagajärgedeks olid Afganistani (2002) ja Iraagi (2003) invasioonid. Need tõid kaasa sektantluse ja ekstremismi suure eskalatsiooni. Ammani sõnum oli varajane katse seda konflikti ohjeldada. Kui Jordaania algatas 2004. aastal selle sõnumi, püüdis Amman luua islami-lääne dialoogi ja lõpetada nii islamofoobia kui ka islamiterrorismi. Ammani sõnumist sai laiaulatuslik islamileping, mis kinnitas, et rahu, õiglus ja vastastikune vastutus kogu inimkonna vahel on islami põhiväärtused. Selle kiitsid heaks 552 prominentset moslemit 84 riigist, mis tähendas kaasajal kõige laiema islami konsensuse saavutamist.

See väljalõige on 2006. aasta juulis Istanbulis toimunud Euroopa konverentsi moslemite Topkapi deklaratsiooni esimene punkt pealkirjaga „Identiteet, kodakondsus, väljakutsed ja võimalused”. See konverents toimus seoses Ammani sõnumiga ja käsitles konkreetsemalt Euroopa moslemeid ning nende kohustusi ja õigusi kodanikena. Deklaratsiooni esimeses punktis rõhutatakse asjaolu, et islam ja moslemid on osa Euroopa ajaloost ja identiteedist. On nii palju näiteid, mis tunnistavad seda avaldust, nagu need väljalõiked, mis käsitlevad kunsti loomist, mis on kogutud Euroopa muuseumidesse.

Topkapi mõistis terrorismi hukka kõigis selle vormides. Nõukogu kutsus Euroopa valitsusi üles edendama kaasatust, dialoogi ja muid sotsiaalmajanduslikke meetmeid. Samuti innustas see rahvusvahelist üldsust tegema tublisti tööd ebaõigluse kõrvaldamisel, mis sageli tekitab meeleheidet ja lootusetust.