Radikalism läbi Ammani sõnumi silmade

Ammani sõnum ja sellega kaasnenud konverentsideklaratsioonid osutavad vajadusele keskenduda vägivalla ja ekstremismi põhjustele, nagu mahajäämus, vaesus ja rahvusvahelise õigluse puudumine ning demokraatlikud vabadused. Seda ideed jagavad ka mitte-moslemid nagu araabia kristlased, kes avalikult toetasid Ammani sõnumit. Jordaania Kuningliku Uskudevaheliste Uuringute Instituudi poolt 2014. aastal väljaantud raamatus märkis kristlik preester Agabius Kafuri, et: „Äärmuslus on reaktsioon teisele äärmuslusele, mis tuli kõigepealt. Selle ravi algab tähelepanu juhtimisega põhjustele. Vastasel juhul on selle turvamise vastu kõik turvameetmed piiratud. See lisab õli tulle.”
11. septembri rünnakud USA-le 2001. aastal tähistasid rahvusvahelise „Sõja terrorismi vastu” algust, mille tagajärgedeks olid Afganistani (2002) ja Iraagi (2003) invasioonid. Need tõid kaasa sektantluse ja ekstremismi suure eskalatsiooni. Ammani sõnum oli varajane katse seda konflikti ohjeldada. Kui Jordaania algatas 2004. aastal selle sõnumi, püüdis Amman luua islami-lääne dialoogi ja lõpetada nii islamofoobia kui ka islamiterrorismi. Ammani sõnumist sai laiaulatuslik islamileping, mis kinnitas, et rahu, õiglus ja vastastikune vastutus kogu inimkonna vahel on islami põhiväärtused. Selle kiitsid heaks 552 prominentset moslemit 84 riigist, mis tähendas kaasajal kõige laiema islami konsensuse saavutamist. See väljalõige on osa mitmest Ammani sõnumi alla kuuluvast deklaratsioonist. Need dokumendid mõistavad hukka terroriaktid, kuid samal ajal käsitlevad nad kriitiliselt selliste terminite nagu „radikalism” ja „terrorism” kasutamist ning keskenduvad just nendele põhjustele, mis viisid sellise vägivallani.