Umari pakt

Prohvet Muhamedi järgijad vallutasid seitsmendal sajandil suure osa Araabiast ja Lähis-Idast, maid, kus elasid paljude eri usunditega inimesed. Umari pakt kehtestab reeglid, mille alusel võivad mittemoslemid, nagu juudid ja kristlased, elada moslemimaadel.

Pakt kehtib eriti "raamatu inimeste" kohta. Need on need inimesed, kelle religioonid põhinevad prohveti või messia ilmutatud pühal tekstil, näiteks juudid ja kristlased. Neid nimetatakse dhimmiks, mis tähendab "kaitstud". Tekst ei viita teistele religioonidele.

Need reeglid inspireerisid islamiseadust. Pakti tegelik tähendus on aga ebaselge ja tegelikkuses viis, kuidas neid reegleid rakendati (või mitte), oli ajaloo jooksul väga erinev. Mõnikord salliti samamoodi ka teist usku inimesi. Mõnikord võisid dhimmid saada palju rikkust, prestiiži ja võimu. Mõned dhimmid võivad valitseda isegi visiiri, peaministri või kubernerina. Peavalitsejaks, näiteks sultaniks, nad aga saada ei võinud. Mõnikord valitses diskrimineerimine.

Selline sallimisviis võib tänapäeval tunduda ebaõiglane. Traditsioonilistes moslemiimpeeriumides tunnustati aga ametlikult teist usku inimesi ja kaitsti neid seadustega. Kristlikus Euroopas enne 19. sajandit ei sallitud tavaliselt teistest uskudest inimesi, eriti moslemeid, kuigi oli ka erandeid. Praegu on olukord moslemiriikides väga erinev. Mõnes riigis, näiteks Saudi-Araabias, on usuvabadust väga vähe, teistes leidub aga usuvabadust ja usulise pluralismi tunnustamist, näiteks Indoneesias.

Viimastel aastatel on akadeemilises kogukonnas vaieldud ka dhimmi staatuse üle. Mõned näevad neid rõhutud inimestena, samas kui teised näevad nende staatust moslemite usulise sallivuse võtmenäitena. Enamik ajaloolasi peab Umari pakti määrusi võimaluseks organiseerida erinevaid inimesi ja säilitada korda multikultuursetes islamiimpeeriumides.