Museo Nazionale dell’Ebraismo Italiano e della Shoah, Ferrara: juudivastane võitlus ning juutide ja kristlaste segregatsioon Itaalias

Tänu oma oskustele ja liikuvusele said juudid renessansiaegse Itaalia majanduse osaks. Kuid see muutis nad ka konkurentide seas ebapopulaarseks ja sellest tulenesid ka rünnakud. Juutide vastu suunatud vaenulikkus muutus mõnikord rahutusteks ja rüüstamisteks, ehkki Itaalias leidsid need harvemini aset kui teistes Euroopa piirkondades. Vastavalt ajale võeti juudid omaks või hoiti nendega vahet, neid aktsepteeriti või tõrjuti. 1516. aastal otsustati Veneetsias, et juudid võivad elada ainult eripiirkonnas ja loodi Veneetsia geto. Käsk keelas juutidel öösel getost lahkumise. 1555. aastal andis paavst välja seaduseelnõu, mis sundis kõiki paavsti linnade juute jääma getodesse, kus oli ainult üks värav ja üks sünagoog. Juudid pidid kandma spetsiaalset märki; neil lubati kaubelda ainult kasutatud riietega; nad ei tohtinud palgata kristlasi teenijateks ega kristlastega vestelda. See oli juutide rõhumise algus, mis levis sajandite jooksul.

Tõrjutus ja diskrimineerimine: juudi muuseumite vastuseis stereotüüpidele ning tõrjutuse jadiskrimineerimise mehhanismide selgitamine. Juudi muuseumid Euroopas pakuvad perspektiivi vähemusele, mida on sajandeid kristlikus ühiskonnas alaväärsena käsitletud. Ehkki juute sageli salliti, ähvardati nende kohalolekut tihti. Levitati erinevaid stereotüüpe ja eelarvamusi, mis näitasid juute negatiivses valguses. Nad puutusid kokku tõrjutuse ja diskrimineerimisega, mis mõnikord viisid tagakiusamise ja vägivallani. 20. sajandil hukkus enamik Euroopa juute holokaustis, mis oli tingitud varasema arengu jooksul tekkinud rassivihast. Juudi muuseumid seisavad silmitsi nende antisemiitlike stereotüüpide ja mineviku konfliktidega ning selgitavad nende teket ja mehhanisme. Need toovad esile religioosse sallimatuse, rahvusluse ja rassismi väga negatiivsed tagajärjed. Ajaloo abiga õppetunni andmisega võitlevad nad eelarvamustega, edendavad sallivust ja muudavad inimesi avatumaks kultuurilisele mitmekesisusele.