Vestfaali rahu - paragrahv V, artiklid 35-36, lühendatult

Neil, kel varases kaasaegses Euroopas oli teistsugune usk kui enamikul kaaskodanikel, oli sageli raske. Muud usud suruti maha, nende järgijaid kiusati taga või saadeti riigist välja. Vestfaali rahu ajal kehtestati mõned määrused, mis andsid teise usu järgijatele teatavad vähemuste õigused. Nende hulka kuulus õiguslik ja poliitiline võrdsus, aga ka õigus olla maetud kohalikule kalmistule. Isegi väljasaatmine oli seadusega piiratud: neil, kes pidid emigreeruma usulistel põhjustel, lubati oma vara müüa või endaga kaasa võtta. Rahulepingus olev tähtis artikkel on järgmine: '35: Ükskõik, kas elanikud on katoliiklikus usus või järgivad Augsburgi konfessiooni, ei tohiks neid konfessiooni pärast kuskil põlata. Neid ei arvata kaupmeeste, käsitööliste ja gildide kogukonnast välja. Neid ei tohiks päranditest, pärandustest ja muudest õigustest ega äridest välja arvata, veel vähem tohib neile keelata avalikesse kirikuaedadesse matmist ja ausate matuste korraldamist. Pigem naudivad nad õiglust, õiglust ja kaitset samamoodi nagu nende kaaskodanikud. '36: Kui elanik soovib emigreeruda vabatahtlikult või kui territoriaalne isand teda sunnib emigreeruma, on tal vabadus säilitada oma maised kaubad või emigreeruda pärast nende müümist. Samuti võib tal olla agent, kes haldab tema eest maha jäänud kaupu.

Pärast neli aastat kestnud läbirääkimisi kirjutati Münsteri ja Osnabrücki lepingutele alla ja need kuulutati välja oktoobris 1648. Lõpetades 30-aastase sõja, leidsid lepingud poliitilised määrused Saksamaa erinevate kristlike konfessioonide samaaegseks eksisteerimiseks. Need lõid uue poliitilise tasakaalu Euroopa võimude vahel.