Avalikud provokatsioonid: Riigikohus ja jutlustamine

Vahetult enne Teist maailmasõda (1939–45) arreteeriti Newton Cantwell ning tema pojad Jesse ja Russel Connecticuti osariigis New Havenis. Nad olid Jehoova tunnistajad, kes jutlustasid uksest ukseni linna peamiselt roomakatoliiklikus piirkonnas. Neil olid kaasas raamatud ja voldikud, samuti fonograaf, et esitada oma usunditeemalisi helisalvestisi. Ühel hetkel peatas Jesse kaks möödujat ja pakkus, et mängib neile ette ühe helisalvestise. Möödakäijad nõustusid ja Jesse mängis plaati nimega ̎ Vaenlased ̎, mis ründas teisi religioone, eriti katoliku usku. Helisalvestist kuulanud mehed läksid raevu ja oleksid peaaegu rünnanud Jesse ̍it ja teisi jutlustajaid, kuid lahkusid lõpuks vägivalda kasutamata. Need kaks meest tagasid aga selle, et politsei arreteeris jutlustajad tsiviilrahu rikkumise eest. Lõpuks leidis ülemkohus, et see vahistamine oli ebaseaduslik, kuna see oli vastuolus esimese parandusettepanekuga. Sellegipoolest leidis kohus ka seda, et usuvabadusel ja tegutsemisvabadusel on vahe. Iga inimene võis alati vabalt uskuda seda, mida iganes soovis, kuid valitsus võis kehtestada mittediskrimineerivad reeglid, et lõpetada sellised tegevused nagu jutlustamine, vähemalt juhul, kui need tegevused rikuvad ̎kogukonna rahu, head korda ja mugavust ̎.
USA põhiseaduse esimene parandusettepanek lubab usu- ja sõnavabadust Ameerika kodanikele. Ehkki see sisaldab ainult 45 sõna, oli see osa palju suuremast dokumendist, mida nimetatakse inimõiguste deklaratsiooniks. Selle dokumendi koostas peamiselt Ameerika Ühendriikide kuulus rajaja James Madison. Õiguste seaduse eelnõu oli vajalik, sest mõned föderalismivastasteks kutsutud poliitikud uskusid, et põhiseadus ei tee piisavalt indiviidide õiguste kaitsmiseks. Ameerika Ühendriikide kongress kiitis seaduseelnõu heaks 25. septembril 1789. aastal. See ratifitseeriti kaks aastat hiljem ja kongress muutis eelnõu osad parandusettepanekuteks. See tähendab, et inimõiguste deklaratsiooni eelnõu uued reeglid ei olnud põhiseaduse osa, vaid lisati sellele eraldi määrustena. Alates selle loomisest on esimest parandusettepanekut - ̎ Kongress ei loo ühtegi seadust, mis austaks usu loomist või keelaks selle vaba kasutamist; piiraks sõnavabadust või ajakirjandusvabadust; või rahva õigust rahumeelselt koguneda ja taotleda valitsuselt kaebuste heastamist ̎- kasutatud usuvabaduse kaitsmiseks mitmetes kohtuasjades. Ehkki kõikidel kohtunikel ja kohtutel ei ole usuvabaduse tähendusest ühesugune tõlgendus, on see aidanud kaitsta paljude inimeste usulisi veendumusi ja tegusid, kui nad tundsid end tagakiusatuna või diskrimineerituna. Seda on kasutatud isegi ateistide kaitsmiseks. Paljud juristid on seetõttu vaielnud selle üle, mis religioon täpselt on, just seetõttu, et see pakub inimesele nii laia kaitset. Näiteks kas religioon vajab jumalat või piisab millessegi muusse uskumisest? Või on religioon midagi, mida praktiseerite koos, või midagi, millesse usute omaette?